Peale viimast Veinikino sain päris hulga küsimusi teemal, aga kus mina olen?
Kui aus olla, siis vaatasin virtuaalset Veinikino kodust ekraani tagant ja turgutasin oma tervist.
Kõnevõimetu ja hingamisraskustega esineja poleks vast kellelegi positiivseid emotsioone tekitanud. Ehk siis kino päeval olin sunniviisiliselt kodus, et esmaspäeva hommikul koroonast vabana opile minna. Opiks ettevalmistus tähendas aga Heleni digimuutumist karsklasest sommeljeeks ning sellest pisikesest detailist tulenevalt ei ole ka siin pikalt miskit nähtud.
Tulen tagasi kohe kui taastumisega nii hääle kui muu vajaliku tagasi saan. Kel aga huvi teada saada, kuidas koroona hulluses haigla külastus välja näeb, siis võite edasi lugeda.
Konsultatsioonid operatsioonile toimusid telefonitsi ning kogu opile eelnev analüüside ja muu säärase andmine käis korraliku tralliga. Pikad järjekorrad registratuuris, segaduses inimesed ja pahameel lisakohustuste üle nagu maskid, deso ja 2m vahemaad. Kulla rahvas, see on ju teie kaitseks, ärge palun sittuge haigla personalile hinge, sest sa pead ootama. Ühel päeval sai antud vereanalüüsid, külastatud anestisioloogi ning tehtud veel trobikond teste.
Päev ennem operatsiooni sai mindud Covid testile. Käsi südamel vandudes, et liigud oma autoga kodust testile, testilt koju ja ei kuhugi mujale. Eeldades, et haigla on tühi, oli üllatus suur kui lihtsa testi andmine pea 1,5 tundi võttis, sest samal põhjusel testitajaid oli tolles hetkes üle 50.
Negatiivne vastus käes ja hommikune haiglasse mineku kellaaeg teada, sain õhtul veel paanitseda. Sunniviisiliselt loobutud hommikukohv polnud tol hommikul äratuseks ilmselgelt vajalik. Haiglas sai riietest välja ja voodisse hüpatud ning järgmisel hetkel ärkamispalatis segaduses silmi avatud. Paar hetke oli mulje, kuis miskit polekski toimunud ja siis jõudis reaalsus kohale. Kõrilõikajad olid korralikku tööd teinud. Neelata pea võimatu, hääl vaikne kui hiirel ja narkotsist korralikult uimane - rulliti mind palatisse tagasi. Terve esmaspäev möödus pilves selginemiste ja tõelise tuumapohmelli saatel. Teisipäeva hommikul sai hädisena kodu poole liigutud. Nüüd ma siis kosun. Vaikselt ja visalt.
Kilpnäärme võrra vaesem. Hetkel veidikene kana, sest pead on keeruline veel päris sirgu ajada. Võitlen juustuvõipsiga, kes kipub vahelduva eduga võitma. Hääle poolest pole ma iial nii vaikne olnud. Kes minuga vaielda tahab, siis hetkel on parim võimalus. Ramps kasutab seda igatahes täiel rinnal, sest noh karmid käsklused pole pool sosinal just kuigi tõsiseltvõetavad.
Positiivsest küljest ei pea ma enam hingamisele mõtlema ja hämmastav kui väikese vaevaga on võimalik kopsud õhku täis saada ning hommikune kohvi tegemine ei ajagi hingeldama. Ja no nii peenikest kaela pole mul ka kunagi varem olnud.
Ehk siis Helen on kodus, kosub ja vingub ja katsub uusi kirjatükke välja mõelda. Kel mõni põnev teeme meeles mõlgub, millest rohkem teada tahaks, siis kirjuta, joonista.
Seniks - kui võtate, võtke minu eest ka
Cheers,
H
